M-aailm

I must apologize already from now on, if I invade this blog with words that are not really belonging to the “eesti keel”, but as long as my estonian language skills won’t become good enough, you have to get used to it )

Some of you knows that I am quite keen on anything that makes mobile technologies useful and, most of all, usable for the majority of us, even those who do not consider personal computers as their best friends. That’s why a lot has been done right now on “virtual agents“, or, with a modern terminology, “k-humans“.

A colleague of mine from the university wrote his master thesis on one of the first versions of this virtual agents, and already at that time (2002), it was already possible to see how the facial expressions of these agents could be more dynamic according to the tone of the conversation between the agent itself and the customer.

But this was then, what about now?

Have a look at this flash demo below, that shows a simulation of a totally automated call center, where all the calls are answered by “Lucy”, that welcomes the user and, according to his requests, redirects him to the appropriate “collleague” (it can be a human or even another k-human).

But the most juicy detail is towards the end of the video, where you can see how this application works fine as well, on a Nokia N73, with all the necessary technologies embedded (live streaming, text-to-speech, voice recognition). This demo has been presented at the G-Force in London, in June 2007, and deserves its respect, as it is - at the moment - the only technology able to do this kind of cool stuff!

So, are you already planning your new future customer service?

Läksime, olime, tegime! Ja nii oligi

Kui Sind hakkas huvitama, kuhu, kus ja mida, siis vaata videot:

Laenu võtmine ei ole täna enam mingi suur asi. Mulle tundub, et suurem osa eestlasi on asjaga päris tuttavad. Kui just ise võtnud ei ole, siis on seda teinud vanemad, sõbrad või tuttavad.

Populaarne on näiteks õppelaen, mis ei ole kõrge intressiga (5%) ja seda tuleb õppimise ajal tasuda üks kord aastas. Laenu tagasimaksmise ajal makstakse intressid laenusumma jäägilt vastavalt laenu tagasimaksegraafikule. Lisaplussiks on ka aeg, sest õppelaenu tuleb hakata tagasi maksma hiljemalt 12 kuud pärast õppeasutuse lõpetamist, kusjuures laenusumma koos intressidega tuleb tasuda laenusumma tagasimaksmisele asumisest arvates hiljemalt kahekordse nominaalse õppeaja jooksul.
Muidugi on tore, kui kõrgkooli lõpetades ei ole mingeid võlgu kaelas, aga kui investeerida tulevikku, siis ei jää vast eriti muud üle. Samas selle ajaga on raha väärtus kindlasti langenud ja ehk ei tundugi see summa enam nii hirmuäratav.

2004. aastal tehtud Emori uurimusest selgus, et 32% Eesti peredest omab laenu, liisingut või järelmaksu. Võrreldes 2003. aasta sügisega on finantskohustusi omavaid peresid 4% rohkem. Sellest võiks järeldada, et 2 ja poole aastaga on see hulk ikka päris palju tõusnud. Kuigi just täna lugesin Äripäeva artiklit, kus on juttu hoopis laenukasvu raugemisest. Nii et ei tea midagi, mis tulevik toob. Eks selliseid asju on ikka suhteliselt raske prognoosida.

Jätkuvalt on Eesti perede jaoks üheks kõige olulisemaks laenu võtmise eesmärgiks eluaseme soetamine ja remontimine, mistõttu on perede finantskohustused üha pikemaajalised ja suuremahulisemad. Ehk laenuvõtmine kasvab suuremas osas just nende perede arvel, kes juba omavad mõningaid kohustusi, ostetakse järelmaksuga kodusisustust ja elektroonikat, suurendatakse eluasemelaenu summasid. Teistmoodi oleks vist suhteliselt raske kuskilt alustada, et midagi enda omaks pidada ja normaalselt elada. Kui raha ei ole, siis seda lihtsalt ei ole ja niisama juurde ka ei tule. See aga tuletab mulle meelde, et eile lugesin Äripäeva artiklit 19-aastasest lätlannast, kes suutis endale vähem kui poole aastaga soetada 3 korterit Riia kesklinnas ja seda kõike ilma pangalaenuta. Eks selliseid inimesi leidub ka, aga ilmselt mitte kuigi palju.

Nüüd on lisaks pangalaenule lisandunud ka sms-laen, mis on turul olnud peaaegu aasta. Algusaegadel ei olnud inimesi ahvatlusega kaasnevatest ohtudest - laenu soolane intress ning inkassofirmade rusikas võlgnike pea kohal - hoiatada jõudnud. Nüüd ollakse sellest teadlikud, kuna on juhtunud mitmeid ebameeldivaid seiku, kus süütud inimesed on kannatama pidanud. Postimehes on sellekohane lugu. Eilses Postimehes oli aga juttu sms-laenu keelustamisest, mida saab lugeda siit.
Nii et mida siis ikkagi arvata? Tundub, et pigem suhtutakse asjasse negatiivselt. Kuigi kommentaare lugedes selgub, et mõnele inimesele on see aga viimaseks õlekõrreks. Ise ma laenu võtnud ei ole, ilmselt kartusest suurest võlast, aga samas ei ole mul õnneks tekkinud ka olukorda, kus mul raha nii hirmsasti vaja läheks. Ei tea, kas keelustamine oleks ikka õige samm.. Tundub, et turvalisusega on tegeldud ja ehk selles osas probleeme enam ei teki. Ning sms-laenu võtavad vast ikka need inimesed, kellel seda hädasti tarvis on.

Aga üldises plaanis on laenu võtmine minu jaoks ikka positiivne asi. Eks igaüks saab ise otsustada, kas tal on seda vaja või mitte. Ma ise ei kujutaks küll väga ette, et ma kogun aastakümneid raha, et endale korter või auto soetada, aga eks leidub teisitimõtlejaid. Parem võtan laenu ja elan mõnuga. Mitte et kogun pikka aega ja siis vanaduses avastan, et näed, polegi enam vaja..

Laen on küll võõra oma, aga kui elada, siis ikka nii, et ise ka sellest aru saaks

Kui Eestis on viimasel ajal palju kõlapinda leidnud joobes juhtimise tagajärjel toimunud autoõnnetused, siis Läänes paneb ühiskonna kihama hoopis roolis sõnumite lugemise ja saatmise tagajärjel toimunud õnnetuste sagenemine. Kõige rohkem puudutab see noori, kes liiklemise ajal ei suuda vastu panna kiusatusele piiksuv aparaat ära rahuldada.

Selline organisatsioon nagu SADD (Students Against Destructive Decisions) on ligi 900 USA õppuri seas läbi viinud uurimuse, mille tulemusena selgus, et just roolis sõnumeerimine on noorte arvates üks kõige keskendumist häirivam tegevus. Viimasel ajal on see muutunud sama valdavaks kui joobes peaga juhtimine.

Probleemi on tõstatanud mitmed juhtumid, kus surmaga lõppenud avariide uurimisel on selgunud, et SMS-id on juhi telefonis liikunud vaid sekundid enne kokkupõrget. Ehk oled lugenud ka meie kohalikus meedias avaldatud artiklit viie USA äsja keskkooli lõpetanud tüdruku surmaga lõppenud õnnetusest.

Just selle õnnetuse tulemusel tegi senaator Carl L. Marcellino ettepaneku võtta vastu seadus, mis keelustaks roolis olles sõnumite saatmise ja lugemise.

Kõige tipuks saadeti hiljuti neljaks aastaks trellide taha üks Briti neiu, kes oli auto juhtimise ajal hõivatud sõnumite saatmisega (täpsemalt 9 sõnumit õnnetusele eelnenud 15 minuti jooksul). Tähelepanematuse tõttu sõitis ta otsa võõrale vanaemale, kes oma autoga vastu seina lendas.

Üsna masendav, eks? Ega see tegelikult midagi mobiiltelefonide kahjulikkuse kohta ei ütle. Küll aga kogenematute juhtide kohta.

Keskmise eestlase jaoks ei ole SMS-makse enam uudisteenus. Noorem generatsioon laadib regulaarselt alla uut mobiilisisu, töölkäijad ja ostlejad tasuvad mobiili abil parkimise eest ja vanaemad saadavad iga päev ühe SMS-i, et võita 500 krooni tänutäheks seebikate vaatamise eest (kes pärastlõunaseid seebikaid vaatab, see teab:).

Bango on läbi viinud uurimuse tõestamaks, et WAP-makse on kvaliteetsem ja turvalisem kui SMS-makse. Võrdluse aluseks on toodud analüüs, mille tulemused näitavad, et WAP-teenuste puhul on müügijärgse klienditeeninduse kulud oluliselt madalamad kui SMS-teenuste puhul. Kui viimaste puhul moodustab ebaõnnestunud ostu eest raha tagasimaksmine 10-20% müügist, siis WAP-teenuste puhul on see näitaja 1%.

Bango tegevdirektor Ray Anderson ütles, et mobiilne veeb on mobiilisisu vaatamiseks ja ostmiseks ideaalne, kuna nii makse kui ka allalaadimine on tihedalt seotud ühes sujuvas WAP liinis, tänu millele tuleb ette ka vähem eksitusi ning raha tagasimakse vajadust. WAP on täiesti läbipaistev ja avalikustab kasutajatele kõik kulud ja ostutingimused enne, kui neilt raha võetakse.

SMS-i teel maksustamise puhul ilmnevad sageli sellised probleemid, kus kasutajalt on võetud teenuse eest tasu, kuid seejärel ei ole võimalik ühendusvea, telefonimudeli sobimatuse või operaatori võrgupiirangute tõttu sisu alla laadida. Vastupidiselt sellele ei saa WAP-teenuse kasutaja ilma sisule ligi pääsemiseta ka selle eest maksta. Mobiilsed veebisaidid kontrollivad, et sisu kasutaja telefoniga sobiks ning sisu eest küsitakse tasu vaid juhul kui seadmed omavahel sobivad.

Tundub mõistlik, eksole? Kui ma ei eksi, siis Eestis on hetkel populaarsem SMS-makse. WAP tundub olevat Henrik Roonemaa tehnoloogia kasutuselevõtu kõvera järgi alles keskmises faasis ehk nende inimeste kasutuses, kes ei ole veel hullud, kuid tehnoloogiaarenguga enamvähem kursis.

Aga mida toob tulevik?

Viimase paari kuu jooksul on Eesti mobiilsideoperaatorid hakanud aktiivselt reklaamima kõiksugu võimalusi, kuidas mobiilselt internetti kasutada.
Iseenesest on need võimalused soovijatele kättesaadavad olnud juba varem. Interneti kasutamine mobiilsidevõrgu kaudu - asi, mida vast kõige rohkem reklaamitud on - oli soovijatele kättesaadav juba vähemalt 5 aastat tagasi. Siinkohal pean ma silmas eelkõige just sellist interneti kasutamist, mis ei toimu otse mobiililt, vaid arvutist, mobiiltelefoni/mobiilsidevõrgu kaudu.

Siiski, väike revolutsioon on toimunud - siiani on mobiilsidevõrgu kaudu loetud e-maile või ajatud hädapäraseid tööasju. Uued paketid ja reklaamid kutsuvad inimesi üles mobiilses internetis vabalt surfama. Just nii nagu on harjutud tegema kodus, püsiühendusega. Kas tõepoolest on mobiilne internet muutunud surfatavaks? Selleks peaks olema võimalik ilma kopikaid lugemata internetis vabalt igavust peletada, ning lisaks ära teha ka kõik vajalikud asjad.

Elisa ja Tele2 on rõhu asetanud just sellele, et reklaamivad piiramatu* andmemahuga mobiilse interneti pakette. EMT-l on reklaam mossitava teismelisega, kes ei taha minna maale, kus pole internetti. Aga kas nüüd saab maal internetti kasutada sama hästi kui kodus, saab vabalt surfata? Elisa ja Tele2 puhul lausa ilma mingisuguste piiranguteta, nagu esialgu mulje jääb. Tegelikkuses tähendab ‘piiramatu’ Elisa ja Tele2 jaoks seda, et andmeid tohib liigutada kuus 3 Gb jagu. Aktiivne koduinternetikasutaja võib 3Gb limiidi täis saada (loe: tõmmata) juba paari päeva jooksul.

Viskame kiire pilgu pakettidele, mille hulgast eesti mobiilsel internetikasutajal valida on.
Tele2 poolt pakutavatest mobiiliinterneti pakettidest peaks muretut surfamist võimaldama “M-internet 325″ pakett ->> hinnaks 325 krooni, ‘piiramatu’ kasutus (tegelikult ikkagi kuni 3 Gb kuus). Kiirus nii suur kui võrk võimaldab.

Elisa on pakettide koostamisel läinud huvitavat teed - ‘piiramatu’ (3 Gb/kuu) internetikasutuse saab juba 99 krooni eest kuus. Kõige kallimast, 349 krooni kuus maksvast paketist eristab odavat paketti kiirus - Odava paketiga jääb maksimumkiiruseks 50 kb/s, kallis pakett pigistab võrgust välja maksimumkiiruse - ehk kuni 2 Mb/s. Kusjuures see pole mitte garanteeritud kiirus, vaid maksimaalne kiirus. Mobiilse interneti tegelik kiirus võib maksimumkiirusest erineda oluliselt rohkem kui tavalise püsiühenduse kiirus. Näiteks võib ka kõige kallima Elisa paketiga jääda interneti kiirus alla 50 kb/s - seda siis, kui asud väga nõrga leviga piirkonnas.

Erinevalt konkurentidest ei ürita EMT oma eliitpaketiga kasutajatele kärbseid pähe ajada - asja tutvustatakse nii nagu see on. 399 krooni kuus, 3 Gb mahtu, maksimaalne kiirus. Kas nägite kuskil sõna ‘piiramatu’?
Kõigi operaatorite juures teeb rõõmu veel see, et pikaajalise lepinguga saab tasuta kaasa modemi, et internet otse arvutisse saada (ilma mobiiltelefoni vahelülina kasutamata). Eraldi ostes maksab modem ca 3500 krooni.

Vaid üks võimalus on veel mainimata - Eesti Energia mobiilne internet KÕU. See pakett eristub mobiilioperaatorite pakututest eelkõige just sellega, et KÕU kasutamisel pole tõesti mingit mahupiirangut. Hind (298 krooni kuus) on pisut madalam kui mobiilioperaatoritel, kuid levi on selle võrra kehvem. USB-seade igal pool ühendust ei taga, nõrgema leviga piirkondades on vaja suurema antenniga koduseadet. Selle tõttu sobib KÕU eelkõige asulatest eemal elavatele kodukasutajatele ning asulates elavatele mobiilsetele kasutajatele.

Hinna poolest on kõik paketid võrreldavad kodukasutajale mõeldud püsiühenduse pakettidega. Kui vaadata maksimaalset kiirust, siis pea kõigil eelmainitud pakettidel on selleks 2 Mb/s. Ei jää samuti juhtmega püsiühendusele alla - seda siis, kui sa istud otse 3G masti all (teatavasti asuvad need hetkel vaid suuremates eesti linnades). Kurb tõsi on see, et mujal võib sellisest kiirusest vaid unistada. 3 Gb piirang mobiilioperaatorite pakettides ei olegi vast peamine surfamist takistav tegur - hoopis piiravamaks võib osutuda harjumuspärasest väiksem kiirus. Kui 3G leviala Eestis kasvab, muutub mobiilne internet tõeliselt surfatavaks. Ning kui kiire ühendusega leviala ükskord juba piisavalt suur on, siis paluks kaotada ka ‘piiramatud’ 3GB piirangud.
Siiski võib viimase 2 kuu arenguga rahule jääda ning öelda, et mobiilne internet on astunud sammu tavakasutajale lähemale.

Hetkel on kurb vaid see, et inimese jaoks, kes pole valinud ühtegi M-interneti paketti, on mobiilne surfamine sama kallis kui 3 aastat tagasi. EMT võrgus ca 40 kr/Mb, Elisa võrgus 35 kr/Mb ja Tele2 võrgus 25 kr/Mb.

Kauaoodatud iPhone on lõpuks müügile jõudnud!

USAs sai ajalooliseks päevaks 29. juuli. Olgugi, et telefoni hinnaks on 500-600 USA dollarit (5800-7000 Eesti
krooni), ei pidanud kannatamatud ostjad seda paljuks, sest sajad fännid piirasid sisse firma Manhattanil asuva
kaupluse, seistes seadme nimel pikas järjekorras. Esimeseks õnnelikuks telefoniomanikuks osutus Greg Packer, kes ostis lausa kaks telefoni. Kusjuures fanaatikud kogunesid uste taha juba nädala alguses ning
tervitasid poodide avamist aplausi ja hõisetega.

Tegemist on ühe nupuga telefoniga, millel jookseb OS X ja mille puutetundlik ekraan töötab väidetavalt paremini kui senised puutetundlikud ekraanid. iPhone mängib muusikat, näitab videosid ja fotosid, peab kalendrit, surfab netis ja loomulikult helistab. Apple´i väitel võimaldab iPhone´i aku rääkida kaheksa tundi, kasutada kuus tundi internetti või vaadata seitse tundi videosid. Lisaks kõigele näeb telefon ka ülihea välja. Või on kellelgi vastuväiteid?

Kuid siiski tasub tähelepanu pöörata sellele, et telefonil puudub vahetatav aku, mälu pole võimalik laiendada (saadaval on vaid 4GB ja 8GB versioonid), puudub 3G, kalendrit pole võimalik sünkroniseerida Outlookiga (maci-kasutajaid see ilmselt ei huvita), laiendatav vaid Apple enda tarkvara kaudu (kolmanda osapoole lisandusi pole esialgu loota ning RSS-lugejast võib praegu ainult unistada), lisaks saab sünkroniseerida ainult doki abil, mitte üle traadita võrgu.
Ilmselt see siiski ameeriklasi ei morjenda, kuna kolme päeva jooksul alates iPhone´i ametliku müügi algusest ehk pühapäeva õhtu seisuga oli Apple´il õnnestunud müüa ligi pool miljonit kultustoote eksemplari. Telefoni populaarseimaks mudeliks osutus 8-gigabaidise mäluga kallim versioon. 4-gigabaidine versioon ei olnud vaatamata madalamale hinnale sugugi mitte nii minev kaup.

Turu-uuringufirma Isuppli lammutas 599 dollarit maksva Apple´i nutitelefoni osadeks ja tegi kindlaks, et selle komponendid ja koostamine maksavad umbes 265 dollarit. Isegi kui lisada logistikakulud, teenib Apple iga telefoni müügi pealt kopsaka kasumi.
Kuna iPhone oli kuulus juba enne seda, kui ta müügilettidele jõudis, siis suutis ta erinevates mobiilitootjates hirmu tekitada. Et sellele hirmule vastu astuda, teatas Nokia uute telefonide turuletulekust, mille hind jääb 200 ja 330 USA dollari (2300-3800) vahemikku. Ka Sony Ericsson on teada andnud kahe uue Walkman-telefoni W910 ja W960 turuletulekust.

Lisaks kõigele sellele andis suurettevõtete innovatsioonijuhtide seas läbiviidud küsitlus Apple´ile maailma kõige innovaatilisema ettevõtte tiitli. Ilmselt mitte asjata, sest ainuüksi iPhone´i arendamise käigus on Apple patenteerinud üle 200 erineva tehnoloogilise lahenduse.

Kellel tekkis tunne, et ta ei tahaks sellist telefoni?