Mitmed turundusraamatud räägivad hinnastamise peatüki all sellest, kuidas ideaalis ei ole tarvis ajada taga õiglast vaid selget hinda. Kõlab veidi kardinaalselt, aga mõte on lihtne ja selge - tarbija jaoks on esmatähtis aru saada, kuidas teenuse hinnaskeem toimib ja alles peale seda hakkavad ratsionaalsemad meie hulgast konkreetset hinnanumbrit saadava kasuga võrdlema.
On väga lihtne aru saada, et väike suhkrukringel maksab kuus krooni. Kui ma tahan saada ühte või mitut, korrutan ma kuus krooni kas ühe või mitmega ja loen tulemuse rahas leti peale. Hinnaskeemi mõistmise hetkel tekib mul tunne, et ma tean suhkrukringli ärist juba nii mõndagi ja ka kliendina säilib mul protsessi üle mingi elementaarne kontroll.
On vastupidi väga keeruline aru saada, et Elisa võrgust EMT kliendile helistamine maksab nii ja niipalju minut, Bravocomi kliendina kohaliku Tele2 kliendile helistamine, kes parasjagu roaminguga Soomes seikleb, maksab niipalju. Seejuures maksab vastuvõtja veel n-summa krooni igas minutis. (Välja arvatud muidugi EMT võrgust läbi Sonera võrgu helistamine, mis kuuldavasti vastuvõtjale enam ei maksa.) Hind on väga õiglane, sest igal sellisel kõnel jooksevad sõnad läbi erinevate infrastruktuuride ja arusaadavalt amortiseeruvad iga erineva kombinatsiooni puhul erinevad selle infrastruktuuri osad, aga tarbija on juba ammu käega löönud.
Tõstke käed, kes teab, kui palju maksab tema kõneminut tema enda operaatori võrku? Aga konkureerivasse võrku? Aga lauatelefonile? Aga mis siis saab kui ei tea kas see on Elioni või Tele2 fiksvõrk?
Vastavalt meie penetratsiooninäitajale saavad ca 90% meist iga kuu lõpus mobiiliarve ja minu kontrollimatu väide on, et täpselt sama paljudel arve saajatest pole aimugi kust selline summa saadud on?
Operatorid ise on muidugi asjast aru saanud ning hakanud hindu ühtlustama - “Kõikidesse võrkudesse x krooni”, aga lihtsatest hindadest ollakse veel kaugel.
Minu eilne ülesanne oli tegeleda kahe äärmusega - Skype out lubab maksta (nagu Karlsson ainult viieööristes) ei rohkem ega vähem kui 10 EUR korraga. Maksad ära, vaatad suhteliselt selgest tabelist, kui palju minut maksab, räägid kuni klõps käib ja ulatad neile uue kümne-eurose - selge nagu seebivesi.
USAs, Floridas asuv lauatelefon, kuhu hääl jõudma pidi, oli hinnastamise teine äärmus - tervelt paari tunni jooksul ei õnnestunud kindlaks teha, kas vastuvõtja peab maksma või mitte, kuna mitmete kohalike operaatorite arvates oli õiglane ka vastuvõtjat igal juhul maksustada, kuna pool juttu räägib ju tema.
Kogemuse võrra olen nüüd rikkam, õhtupooliku sain sisustatud ja jään huviga USAst arvet ootama, teadamata isegi, kas see üleüldse tuleb.